eesti hobune

Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist.

Eesti hobust väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed. Rootsiaegne hobuste massiline väljavedu ja sõjaväe kehvemate hobuste väljavahetamine-mahajätmine sõdade ajal nõrgestas eesti hobuse tõukoosseisu eriti tunduvalt.

13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju rootsi ajal lahingutes, Peeter I hindas seda hobust väga kõrgelt ja palju hobuseid viidi Venemaale.

Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade ainukese hobusetõuna Liivi-ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse.

Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.

Tüübilt kuulub eesti hobune sammuhobuste rühma.

Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema:
- pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega.
- kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.
- turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.
- selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.
- laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe.
- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
- jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega.

Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Puudusena esineb vahel ebakorrapärast seisu ja nõgusat selga.

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena.

Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Loomapidajate andmeid puudutav info on lehelt eemaldatud.

Ajalugu
Publikatsioonid
Pildid
Failid:
Eesti tõugu hobuste säilitus-aretusprogramm
Eesti, tori, eesti raskeveo ja trakeeni tõu hobuste jõudluskontrolli läbiviimise andmete kogumise ja säilitamise kord

Web by OK Interactive