Loomade surmamine

 

Surmamine võib tekitada loomadele valu, ängi ja hirmu või muid kannatusi ka kõige paremate tehniliste tingimuste puhul. Teatavad surmamisega seotud toimingud võivad tekitada stressi ning igal uimastamistehnikal on ka teatavad puudused. Ettevõtjad või loomade surmamisega tegelevad teised isikud peaksid võtma vajalikke meetmeid nende kontrolli all olevate loomade valu, ängi ja kannatuste vältimiseks, võttes arvesse valdkonna parimaid tavasid lubatud meetodeid.

Nõuded loomade surmamisele ning sellega seonduvatele toimingutele sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1099/2009.

Määruse sisu ja reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse eeskirjad toidu, villa, naha, karusnaha või muude toodete tootmiseks aretatavate või peetavate loomade surmamise ning loomade arvu vähendamise eesmärgil loomade surmamise ja nendega seotud toimingute kohta.

Kalade surmamisel kehtib ainult nõue, et nad tuleb säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.

Määrust ei kohaldata juhul, kui loomad surmatakse teaduslike katsete käigus, jahipidamise või harrastuskalapüügi ajal või kultuuri- või spordisündmuste ajal (näiteks rahvuslike traditsioonidega seotud härjavõitlused). Määrus ei kehti ka kodulindude, küülikute ja jäneste suhtes, kui omanik tapab need väljaspool tapamaja koduseks isiklikuks tarbimiseks.

Üldnõuded surmamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel

Põhinõue on see, et loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.

Selle nõude täitmiseks peavad ettevõtjad tarvitusele võtma kõik abinõud, et

  • loomadele oleks tagatud füüsiline mugavus ja kaitse, eriti nende hoidmine puhtana ja nõuetekohase mikrokliimaga ruumides, ning kukkumise ja libisemise vältimine;
  • loomad oleks kaitstud vigastuste eest;
  • loomi peetaks ja käideldaks tingimustes, milles on arvestatud nende tavapärast käitumist;
  • loomadel ei esineks välditava valu või hirmu või muu ebanormaalse käitumise tunnuseid;
  •  loomad ei peaks kannatama pikemaajalise toiduta ja veeta olemise tõttu;
  •  loomade välditavat kokkupuudet teiste loomadega, mis võib ohustada loomade heaolu, hoitakse ära.

Uimastamis- ja tapmismeetodid

Looma tohib surmata üksnes pärast uimastamist. Teadvuse ja tundlikkuse puudumine tuleb tagada kuni looma surmani.

Lubatud uimastamis- ja tapmismeetoditeks sõltuvalt loomaliigist või-kategooriast või surmamise eesmärgist on:

  • läbistav poltpüstol;
  • mitteläbistav poltpüstol;
  •  kuul ja tulirelv;
  • elektriline uimastamine;
  •  gaasi kasutamisel põhinevad meetodid;
  • matseratsioon (st kogu looma silmapilkne purustamine, mida kasutatakse vastkoorunud üleliigsete tibude surmamiseks);
  • tservikaaldislokatsioon (st kaela venitamine ja keeramine käte abil või mehhaaniliselt aju verevarustuse katkestamiseks, mida kasutatakse kodulindude puhul kaaluga kuni 5 kg, kusjuures üks inimene ei tohi kasutada nimetatud meetodit rohkem kui 70 looma puhul päevas);
  • löök pähe (loomaliigid, kelle puhul on lubatud kasutada: põrsad, lambatalled, kitsetalled, küülikud, jänesed, karusloomad ja kodulinnud eluskaaluga kuni 5 kg, kusjuures üks inimene ei tohi kasutada nimetatud meetodit rohkem kui 70 looma puhul päevas);
  • surmav süst.

Uimastamise nõuet ei kohaldata loomade suhtes, kelle puhul teatud religioossete rituaalide tõttu kasutatakse erilisi tapmisviise tingimusel, et tapmine toimub tapamajas.

Uimastamise tõhususe kontrollimine

Ettevõtjad tagavad, et uimastamise eest vastutavad isikud või teised selleks määratud töötajad teevad korrapäraselt kontrolle veendumaks, et loomadel puuduvad teadvuseloleku või tundlikkuse tunnused uimastamisprotsessi lõppemise ja surma saabumise vahelises ajavahemikus. Nende kontrollide jaoks kasutatakse juhuslikku, kuid samas esinduslikku (representatiivset) loomade valimit ning kontrollimissageduse kindlaksmääramisel võetakse arvesse eelmiste kontrollide tulemusi ja kõiki tegureid, mis võivad mõjutada uimastamisprotsessi tõhusust.

Selleks kehtestavad ettevõtjad asjakohased seiremenetlused ja rakendavad neid tapamajades. Seiremenetlustes kirjeldatakse uimastamise kontrollide tegemise moodust ning need peavad sisaldama vähemalt järgmist informatsiooni:

  • seiremenetluse eest vastutavate isikute nimed;
  • teadvusetuse ja teadvusel oleku või tundlikkuse tunnuste tuvastamise näitajad loomadel;
  • rituaalsel meetodil tapmisel korral näitajad, mis on välja töötatud, et tuvastada elusoleku tunnuste puudumist;
  • kriteeriumid, mille abil tehakse kindlaks, kas nimetatud näitajate tulemused on rahuldavad;
  • asjaolud, mille esinemisel seire peab toimuma ja/või aeg, millal seire peab toimuma;
  • loomade arv seire käigus kontrollitavas valimis;
  • asjakohased menetlused, millega tagatakse, et juhul, kui ettenähtud kriteeriume ei täideta, vaadatakse uimastamis- või surmamistoimingud läbi, et selgitada välja puuduste põhjused ja teha toimingutes vajalikud muudatused.

Ettevõtjad kehtestavad spetsiifilise seiremenetluse iga tapaliini jaoks.

Standardne töökord

Ettevõtjad koostavad standardse töökorra ja rakendavad seda, et tagada surmamise ja sellega seotud toimingute vastavus nõuetele.

Uimastamise puhul standardses töökorras:

  • võetakse arvesse tootjate soovitusi;
  • määratakse iga kasutatud uimastamismeetodi jaoks põhiparameetrid võttes aluseks kättesaadavad teaduslikud uurimused, et tagada meetodite tulemuslikkus loomade uimastamisel;
  • täpsustatakse abinõusid, mida kohaldatakse kui uimastamise tõhususe kontrollimisel ilmneb, et loom ei ole nõuetekohaselt uimastatud või rituaalse tapmise puhul ilmnevad loomal elusoleku tunnuseid.

Ettevõtja võib kasutada ka heade tavade juhises kirjeldatud standardset töökorda.

Heade tavade juhised

Riik soodustab heade tavade juhiste väljatöötamist. Heade tavade juhiste eesmärk on hõlbustada loomakaitsenõuete rakendamist loomade tapmisel.

Pärast heade tavade väljatöötamist arendavad ettevõtjate organisatsioonid neid edasi ning levitavad neid.

Veterinaar- ja Toiduamet hindab heade tavade juhiste vastavust olemasolevatele ühenduse suunistele.

Pädevustase ja –tunnistus

Surmamist ja sellega seotud toiminguid tohivad teha üksnes vastava pädevustasemega isikud. Toiminguid võib läbi viia vaid sellisel viisil, millega ei tekitata loomadele välditavat valu, ängi või kannatusi.

Ettevõtjad peavad tagama, et järgmisi toiminguid sooritavad üksnes isikud, kellel on kehtiv pädevustunnistus:

·      loomadega tegelemine tapakohas enne nende liikumise piiramist;

·      loomade liikumise piiramine uimastamise või surmamise eesmärgil;

·      loomade uimastamine;

·      uimastamise tõhususe hindamine;

·      uimastatud loomadele köidikahelate asetamine või nende ülesriputamine;

·      uimastatud loomade veretustamine;

·      religioosne tapmine.

Pädevustaseme koolitusi viib läbi Eesti Maaülikooli avatud ülikool (kontakt: 731 3174, e-post: avayl@emu.ee).

Karusloomad surmatakse sellise isiku juuresolekul ja järelevalve all, kellel on pädevustunnistus. Karusnahafarmide ettevõtjad teatavad enne Veterinaar- ja Toiduametile, millal loomade surmamine aset leiab.

Pädevustunnistuse väljastab Veterinaar- ja Toiduamet peale pädevustaseme koolituse läbimist ja kvalifikatsiooni kinnitava lõpueksami sooritamist. Pädevustunnistuse saamiseks tuleb esitada Veterinaar- ja Toiduametile sellekohane avaldus.

NB! Kuni 8. detsembrini 2015. a väljastatakse pädevustunnistusi lihtsustatud korras nendele isikutele, kellel on antud kutsealal vähemalt kolmeaastane töökogemus.

Liikumise piiramise ja uimastamisseadmete kasutamine

Ettevõtjad tagavad, et kõiki seadmeid, mida kasutatakse loomade liikumise piiramiseks või uimastamiseks, hooldavad ja kontrollivad tootja juhendite kohaselt sel eesmärgil eriväljaõppe saanud isikud. Ettevõtjad koostavad hooldusaruande. Ettevõtjad säilitavad neid aruandeid vähemalt ühe aasta jooksul ja teevad need Veterinaar- ja Toiduameti nõudmisel kättesaadavaks.

Ettevõtjad tagavad, et uimastamistoimingute ajal on kohapeal viivitamatult kättesaadavad asjakohased varuseadmed, mida saab kasutada, kui algselt kasutatud uimastamisseade peaks rikki minema. Varumeetod võib esialgsest erineda.

Loomade heaolu eest vastutav töötaja

Ettevõtjad määravad iga tapamaja jaoks loomade heaolu eest vastutava töötaja, kes aitab neil tagada, et järgitakse kehtestatud eeskirju. Loomade heaolu eest vastutav töötaja on ettevõtja otseses alluvuses ning annab loomade heaoluga seotud küsimustes aru otse ettevõtjale. Tema ametikoht võimaldab tal nõuda tapamaja personalilt mis tahes parandusmeetmete võtmist, mis on kehtestatud eeskirjade järgimiseks.

Loomade heaolu eest vastutaval töötajal peab olema pädevustunnistus, mis on välja antud kõigi nende tapamajas tehtavate toimingute jaoks, mille eest ta vastutab.

Loomade heaolu eest vastutav töötaja registreerib tapamajas, kus ta oma tööülesandeid täidab, võetud meetmed loomade heaolu parandamiseks. Kõnealune aruanne säilitatakse vähemalt ühe aasta jooksul ja see tehakse Veterinaar- ja Toiduametile viimase nõudmisel kättesaadavaks.

Käesolevas punktis toodut ei kohaldata tapamajade suhtes, kus tapetakse vähem kui 1000 loomühikut imetajaid või 150 000 ühikut lindusid või küülikuid aasta jooksul.

Loomühikute võrdusmäärad:

  • täiskasvanud veised ja hobused – 1 loomühik;
  • muud veised – 0,5 loomühikut;
  • sead eluskaaluga üle 100 kg – 0,2 loomühikut;
  • muud sead – 0,15 loomühikut;
  • lambad, kitsed – 0,1 loomühikut;
  • lambatalled, kitsetalled ja põrsad eluskaaluga alla 15 kg – 0,05 loomühik.

Teadusabi

Iga liikmesriik tagab, et pädevatele asutustele on nende taotluse korral kättesaadav piisav sõltumatu teadusabi. Selleks määrab iga liikmesrii kindlaks ühtse kontaktpunkti ja teeb selle interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks. Eesti poolseks teaduslikuks eksperdiks ja rahvuslikuks kontaktisikuks on Eesti Maaülikoooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi loomade heaolu dotsent David R. Arney.

Telefon: 731 3413

Faks: 731 3706

e-mail: david.arney@emu.ee 


Web by OK Interactive