Väikeses koguses meetootmine

Vastavalt põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrusele nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded” peetakse väikeses koguses mee esmatootjaks kuni 15 taru või mesilasperega majapidamist või ettevõtet, kes tegeleb esmatootmisega ja oma mett turustab.

Esmatootmine hõlmab näiteks mesilaste pidamist (isegi, kui see laieneb väljaspool mesiniku valdusi asuvatele tarudele), mee võtmist tarudest, vurritamist ning pakendamist mesiniku valdustes.

Esmatootmiseks ei saa pidada tegevusi väljaspool mesiniku valdusi (nt mee vurritamine, pakendamine) ega teise mesiniku mee pakendamist või mee hulka lisandite (nt pähklid, õietolm) lisamist.

Nõuded väikeses koguses mee esmatootjatele

Loomatauditõrje seaduse kohaselt peavad kõik mesinikud oma mesilaspered PRIA-s registreerima, olenemata mesilasperede arvust ning tegevuse eesmärgist.

Ka väikses koguses mee esmatootjad vastutavad oma toodangu eest, mida nad turustavad. Tarbija jaoks ei ole tegelikult ju vahet, missuguses koguses mett on toodetud – tema soovib ohutut ja kvaliteetset toitu. Sellest tulenevalt kuuluvad ka väikeses koguses mee esmatootjad Veterinaar- ja Toiduameti järelevalve alla, mille käigus kontrollitakse turustatava toidu ja selle tootmise vastavust nõuetele.

NB! Igasugune toiduna turustatav mesi peab vastama üldnõuetele, mis on Toiduseaduses kehtestatud!

Väikeses koguses mee turustamine peab vastama hügieeninõuetele, mis on toodud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määruses nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded”.

Lisaks peavad vastavalt Loomatauditõrje seaduse §8-le omama mesindussaadustega vahetult kokkupuutuvad isikud kirjalikku tervisetõendit. Toiduhügieeni ja –ohutust puudutab ka põllumajandusministri 23. mai 2005. a määruse nr 21 “Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja kord“ §15, mille kohaselt peavad mesinikud pidama arvestust mesilastele manustatud ravimite ja ravimsöötade üle.

Kõik meekäitlejad peavad järgima ka Vabariigi Valitsuse 19. veebruari 2004. a määruses nr 41 „Mee koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded“ kehtestatud erinõudeid, mis puudutab mee märgistust ja kvaliteeti.

Märgistuse üldnõuded on leitavad lisaks ka: Toiduseaduses ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määrus nr 324 „Toidu märgistusele esitatavad nõuded ja märgistamise ning muul viisil teabe edastamise kord“.

Kõigile meekäitlejatele kehtib ka toidu jälgitavuse nõue. Jälgitavus on toidu käitleja riski juhtimise vahend, mis võimaldab toidu käitlejal või järelevalveasutusel kiirelt turult eemaldada või tagasi kutsuda tooteid, mis võivad omada potentsiaalset ohtu inimese tervisele.

Toiduseaduse §23 ja määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 18 kohaselt peab toit ning iga aine, mis on ette nähtud toidu koostisse lisamiseks, olema jälgitav kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel. Toidu käitlejad peavad suutma kindlaks teha iga isiku, kellelt toit või aine, mis on ette nähtud toidu koostisse lisamiseks, tarnitud on.

Täiendavalt tuleb toidu käitlejatel arvestust pidada ka selle kohta, kuhu/kellele tema poolt toodetud toit on turustatud. Lisainformatsiooni jälgitavuse kohta saab VTA kodulehelt.

Lisaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 178/2002 artikli 19 kohaselt, peab mesinik viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduametit asjaoludest, mis võivad tema poolt toodetud toidu kaudu ohustada inimeste tervist.

Kõik, kes oma toodetud mett turustavad, peavad täitma ka toiduga kokkupuutuvate materjalide kohta kehtivaid nõudeid. Sellekohane info on leitav VTA kodulehelt.

 

Viimati muudetud 01.07.2014


Web by OK Interactive