Marutaud

Mis haigus on marutaud?

Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse võivad  nakatuda nii loomad  kui ka inimesed. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, looma haigestumisel marutaudiks. Haigustekitaja levib nakatunud looma süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka   marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale. Juhul, kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõpeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.

Millised loomad võivad marutaudi nakatuda?

Nakatuda võivad  kõik imetajad, sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired, kelle hulgas levib eraldiseisev viirusetüvi. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud. Eelmise sajandi teisest poolest alates on Eestis nagu mujalgi Euroopas levinud nõndanimetatud metsamarutaud, mille põhilisteks kandjateks on  rebane ja kährikkoer. Koduloomadest esineb haigust enim  koertel, kassidel ning veistel, kuid haigestuda võivad ka lambad, hobused, kitsed ja teised koduloomad.

Lemmikloomade vaktsineerimine  marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine on viisid, mille kaudu saab  marutaudi levikut tõkestada ning haiguse likvideerida.

Millised on marutaudi haigustunnused?

Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju. Enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest. Sagedamini esinevad sümptomid on:

  • tavapärase käitumise järsk muutus (tavaliselt sõbralik loom muutub kartlikuks või agressiivseks)
  • inimpelguse kadu metsloomadel
  • suurenenud süljevoolus
  • neelamisraskused
  • rännumaania
  • suurenenud heli- ja valgustundlikkus
  • vaaruv kõnnak
  • surmaeelselt halvatus

Ka nakatunud metsloomal avaldub haigus reeglina selles, et loom käitub ebatavaliselt. Näiteks võib kährik, kes muidu on öise eluviisiga, hakata ringi käima päevasel ajal, olles seejuures minetanud inimpelguse.

Juhul, kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada veterinaararsti või maakonna veterinaarkeskust.

Mida teha, kui Teile kuuluv loom on saanud hammustada marutaudikahtlase looma poolt?

Puremisjuhtumi puhul tuleb kohale kutsuda volitatud veterinaararst või teavitada maakonna veterinaarkeskust.
Juhul, kui Teile kuuluv loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel uuesti ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks. Kui tegu on vaktsineerimata loomaga, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida.

Mida teha, kui inimest on purenud marutaudikahtlane loom?

 Kui Teid pureb marutaudikahtlane loom, siis   tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole. Arstiabi koos vajalike vaktsineerimistega on loomahammustuse puhul tasuta.  Marutaudikahtlasest loomast tuleb teatada kas veterinaararstile või maakonna veterinaarkeskusse.

Milline on marutaudialane olukord Eestis?

Eestis on viimase poole sajandi jooksul olnud marutaud väga levinud. Aastatel 1968 - 2006 esines loomadel keskmiselt paar-kolmsada laboratoorselt diagnoositud marutaudijuhtumit aastas. Alates aastast 2006 kuni 2010 viidi kogu Eesti territooriumil läbi metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine ning seeläbi taandus marutaud kiiresti. Viimane  marutaudijuhtum, mis oli põhjustatud nakkuse levimisest Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta kevadel Harjumaal. Sealt edasi on haigust leitud vaid üksikjuhtumitena ning põhjustatuna nakkuse levikust naaberriigis – 2009. aasta suvekuudel kolm marutaudis rebast ning 2011. aasta jaanuaris üks nakatunud kährik Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni maismaapiiri vahetus läheduses.

Kaks aastat peale viimast marutaudijuhtumit Eestis, 3. aprill 2013 kuulutati Eesti Vabariik ametlikult marutaudivabaks riigiks. Vaata lisaks: Rahvusvahelise Epizootiate Büroo, OIE ametlikud teadaanded nr 3, 2013, lk 58-61, Eesti Vabariigi Veterinaar- ja Toiduameti marutaudivabaduse deklaratsioon , pressiteade "Eesti on ametlikult marutaudivaba maa"

Milline on marutaudioht Eestis?

Meie lõunanaaber Läti Vabariik saavutas marutaudivabaduse poolteist aastat peale Eestit.

Kahjuks esineb ka praegusel ajal rohkearvuliselt marutaudijuhtumeid meie naaberriigis Venemaal ning haiguse leviala ja juhtumite arv seal kasvab. Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Leedus, Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Haiguse uuesti levima hakkamiseks piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga. Seoses sellega on Eestis marutaudi taaspuhkemise oht püsivalt väga suur. Haiguse taaspuhkemise riski tuleb suhtuda väga tõsiselt, sest  marutaud on haigus, mis lõpeb haiguse sümptomite väljakujunemisel alati surmaga.

Kuidas tõkestatakse marutaudi levikut?

Selleks, et marutaudi levikut koduloomade seas ennetada, tuleb koeri ja kasse regulaarselt marutaudi vastu vaktsineerida. Esmakordselt tuleb koeri ja kasse vaktsineerida 3–4 kuu vanuselt, edaspidi tuleb looma vaktsineerida vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest. Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta (soovituslikud tõendivormid kasutamiseks juhul, kui lemmikloomal pole lemmikloomapassi: üksiku looma vaktsineerimise tunnistus, tõend ühe loomaomaniku loomade vaktsineerimise kohta). Eelpoolkirjeldatud dokumenti peab loomaomanik säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni.

Riik toetab omalt poolt lemmikloomade marutaudivastast vaktsineerimist, andes  selleks volitatud veterinaararstidele tasuta vaktsiini (v.a kompleksvaktsiini), süstitegemisvahendid ning tasudes süsti tegemise eest põllumajandusministri määrusega ettenähtud korras. Vastavalt konkreetsele olukorrale võivad omaniku jaoks vaktsineerimisega kaasneda kulud, mida riik ei kanna - visiiditasu, transporditasu, dokumentide vormistamine vms. Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine on ebaadekvaatne. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu-ja metsloomi ei tohi puutuda.

Selleks, et takistada haiguse sisse toomist riiki nakatunud lemmikloomaga on kehtestatud teatud nõuded (eelkõige looma identifitseerimisele ning marutaudi vastasele vaktsineerimisele) lemmikloomade liikumisele eri riikide vahel. Sel eesmärgil, et marutaud koos metsloomade liikumisega riiki ei tungiks, vaktsineeritakse alates 2011. aastast metsloomi seal, kus marutaudioht on suurim - Eesti idapoolse riigipiiri aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub 20-50 km laiusel piirialal.

Kuidas toimub rebaste ja kährikute suukaudne vaktsineerimine?

Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta /km ² kohta. Marutaudivaktsiini ei külvata  linnade, asulate jt tihedalt inimeste poolt asustatud alade kohal, samuti veekogude kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et külvaja näeks maapinda piisavalt hästi.

Külvamine viiakse läbi kaks korda aastas – kevadel mais-juunis ning sügisel septembris–oktoobris.

  • Vaktsiinsööda leidmisel tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta!
  • Juhul kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed, koduloomad vms, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!
  • Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!
  • Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides!

 

Mida saab igaüks meist ära teha, et  marutaudiohtu vähendada?

  • Kontrolli koostöös  veterinaararstiga, kas sinu loomale on tehtud kehtiv marutaudivastane vaktsineerimine! Kõik koerad ja kassid (ka nö tubased) peavad olema regulaarselt vähemalt kord  kahe aasta jooksul  marutaudi vastu vaktsineeritud. Ligikaudu 95% juhtudest, mil inimene on  marutaudi nakatunud ja  selle tagajärjel surnud, on nakkus saadud  marutaudihaige koera puremise tagajärjel.
  • Ära lase oma loomi hulkuma! Kasside ja koerte pidamisel tuleb kinni pidada kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetest. Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega. Hulkuvatest kassidest ja koertest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kes peab korraldama omanikuta koduloomade püüdmise.
  • Õpeta lastele, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikuna!
  •  Ära püüa metsloomadega luua kontakti, jälgi neid distantsilt!
  •  Ära jäta hoovile loomatoitu või prügi, see võib ligi meelitada metsloomi!
  • Juhul, kui näed ebatavaliselt käituvat metslooma või omanikuta kodulooma, anna  sellest teada kohalikule volitatud veterinaararstile!

 

Vaata lisaks:

 

Infovoldik „ Marutaud ja lemmikloomade kohustuslik vaktsineerimine“ eesti keeles

Infovoldik „ Marutaud ja lemmikloomade kohustuslik vaktsineerimine“ vene keeles

Infovoldik „ Lemmikloomaga reisimine“ eesti keeles

Infovoldik „ Lemmikloomaga reisimine“ vene keeles

 

Artikkel marutaudi kohta (Kuulo Kutsar, Marjana Laine. 19.08.2008)

Infovoldik „Marutaud. Põistangtõbi. Kärntõbi“


Web by OK Interactive