Loomataudid

Loomataud on bioloogilise haigustekitaja poolt põhjustatud looma haigus. Haigustekitajad võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, samuti loomalt inimesele ja vastupidi – loomalt inimesele (nimetatakse zoonoosid). Loomataud on ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda (vektorputukatega levivad haigused).

Loomataud loetakse eriti ohtlikuks, kui see levib kiiresti loomapopulatsioonis, põhjustab ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning sellega võib kaasneda suur majanduslik kahju. Ohtlik on ka sellina loomataud, mis kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.

Koostöö parandamiseks eri riikide vahel ohtlike loomahaiguste ärahoidmiseks ja tõrjeks loodi 1924. aastal Rahvusvaheline Epizootiate Büroo (OIE). Eesti liitus OIEga 1992. aastal. Käesolevaks ajaks on OIEga liitunud enamik maailma riike. Kuigi tänasel päeval kannab ühendus nime Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon, on jäänud lühend „OIE“ jätkuvalt kasutusse.

OIE peamised ülesanded on hallata andmebaasi, mis sisaldab informatsiooni loomade nakkushaiguste leviku kohta maailmas, edendada riikide koostööd loomataudide tõrje vallas, levitada teavet tõhusatest tauditõrje meetoditest ning tagada kiire informatsiooni edastamine ohtlike taudide puhkemistest maailmas.

 

Varasemalt jagati erinevad loomade nakkushaigused lähtudes nende levikukiirusest ja majanduslikust kahjust A ja B rühma. A-nimekirja kuulusid eriti ohtlikud loomataudid, millel on omadus kiiresti levida. Nendele haigustele on iseloomulik ka loomade suur suremus, nendega kaasneb suur majanduslik kahju ning neid haigusi on keeruline tõrjuda. B-nimekirja liigitati haigused, mis ei levi nii kiiresti ja kontrollimatult kui A-nimekirja haigused, kuid nendega võib kaasneda märkimisväärne majanduslik kahju. Praegusel ajal on loobutud loomataudide jagamisest A ja B nimekirja ning on koostatud üks ühine nimekiri, mida nimetataksegi OIE nimekirjaks.

 

Eesti siseriiklike õigusaktide alusel jagatakse loomataudid teatamiskohustuslikeks ja registreerimiskohustuslikeks ning need on sätestatud põllumajandusministri määrusega.  Teatamiskohustuslikeks loomataudideks  on kõik eriti ohtlikud loomataudid, inimesele ohtlikud loomataudid ja sellised loomataudid, mida eesti loomapopulatsioonides pole kunagi või pikema aja vältel diagnoositud. Teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest peavad järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid, veterinaararstid, veterinaarlaboratooriumid ja teised isikud viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust. Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimise juhud registreeritakse ja neist teavitatakse Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust üldjuhul regulaarse aruandluse korras.

 

Loomataudi leviku vältimiseks viib Veterinaar- ja Toiduamet loomapidamisehitistes läbi regulaarset järelevalvet ning teostab loomakarjades vajalikke uuringuid. Ennetava meetmena on kasutusel ka loomade vaktsineerimine, mille kulud kannab vastavalt ettenähtule riik (näiteks rebaste ja kährikute marutaudivastane vaktsineerimine) või loomapidaja (näiteks põllumajanduslindude vaktsineerimine Newcastle´i haiguse vastu).

 

Loomapidaja kohustus loomataudi leviku vältimiseks on pidada rangelt kinni bioohutusmeetmetest ning haiguse kahtluse korral koheselt informeerida sellest veterinaararsti.

 

Loomataudi korral rakendatakse loomatauditõrje eeskirjas kehtestatud meetoditest ning tegutsetakse vastava haiguse jaoks koostatud üksikasjalikust tegevusjuhendist (vt loomataudide tõrje).

Eriti ohtlikest loomataudidest on Eestis diagnoositud suu- ja sõrataud (1982. a), sigade klassikaline katk (1994. a) ja Newcastle'i haigus (2007. a).


Web by OK Interactive