eesti maatõugu veis

Kuni XIX sajandini pidasid Eesti talupojad oma karjades aborigeenseid veiseid. Veiste liha- ja piimajõudlus oli väga väike ning sissetulekut saadi peamiselt teravilja müügist ning veiseid peeti vaid sõnniku saamise eesmärgil. Linnade ja tööstuse arenedes kasvas aga linnaelanike arv ning sellega seoses suurenes nõudmine piima ja liha järele. Aretama hakati spetsiaalseid piima- ja lihatõuge.

XIX sajandi alguses levis maailmas arusaamine, et puhasaretuse juurutamine ei suurenda lehmade jõudlusvõimet ega paranda eksterjööri, paremaid tulemusi loodeti saavutada eri tõugu veiste ristamise abil. XIX sajandi algul hakati Lääne-Euroopast Eestisse importima erinevatest tõugudest pärinevaid suguloomi, keda paaritati peamiselt omavahel ning pulle kasutati ka kohalike aborigeensete lehmade paaritamiseks.

Massilisem tõuloomade import hoogustus aastatel 1850…1875. Eestisse toodi sisse kõiki Euroopas tuntumaid veisetõuge. Paljud imporditud väiksearvulised tõupopulatsioonid degenereerusid (mandusid) kiiresti ning segunesid kohaliku karjaga. Sissetoodud tõugude mõjul hävines kohalik veisekari Eestis sel perioodil peaaegu täielikult.

Sihikindlam aretustöö eesti maatõu loomiseks kohalikust aborigeensest karjast algas 1910. aastal, kui Soomes erihariduse saanud A.Lilienblatt’i (1880-1914) eestvedamisel hakati tõu aretuses regulaarselt kasutama lääne- soome tõugu sugupulle.

1913. aastal alustati prof. E.F.Liskutin’i eestvõtmisel eesti maakarja uurimist. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Ekspeditsiooni käigus otsiti allesjäänud aborigeenseid veiseid ning kokku mõõdeti viies maakonnas 1315 veist. Aborigeenseid veiseid iseloomustas nende väike kasv: turjakõrgus 109…113 sm (keskmiselt 111,5 sm), küütselgsus ja sarvilisus.

Kuna eesti aborigeensed veised olid väikest kasvu, väikese eluskaaluga, vähe arenenud lihastikuga, madalajalgsed ning mitmevärvilised, siis 1920. aastal asutatud Eesti Maakarja Kasvatajate Selts seadis eesti maatõugu veiste aretuse eesmärgiks aretada olemasolevast veisest:
1. kohalikele oludele vastav,
2. keskmise kehamassi ja tugeva kehaehitusega,
3. vastupidav,
4. suure toodanguvõimega (sh. säilitada tõule omast kõrget rasvasisaldust),
5. hea söödatasuvusega,
6. nudipealine,
7. valkjaspunane piimakari.

Seatud eesmärkide saavutamiseks korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest.

Kohalikku aborigeenset veisekarja parandati intensiivselt erinevate veisetõugudega (eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku maakarja ristamisel angli, põhja- lesvigi ja taani punase tõuga, aretustöö alguseks arvatakse XIX sajandi teist poolt; eesti holsteini veisetõu aretust alustati XIX sajandi esimesel poolel, kui Eestisse toodi tõuloomi peamiselt Hollandist ja Ida-Friisimaalt; eesti maatõu sihipärasem aretus sai alguse 1910. a kui tõu aretuses hakati kasutama lääne-soome maatõugu) ning endisest aborigeensest veisest sai alus tänapäevaks väljakujunenud kolmele kohalikule veisetõule Eestis.

Aretustöö tulemusena suurenesid maakarja veiste põhilised kehamõõdud (rinna laius ja sügavus, laudja pikkus ja laius ning rinna ümbermõõt), loomad muutusid suuremaks ja tugevemaks.

Loomade arvu vähenemisega sõjajärgsetel aastatel (1944…1949) ning sellega seoses tekkinud tõu sugulusaretuse taseme suurenemise ärahoidmiseks kasutati 1956…1961. a verevärskenduseks eesti maatõule tüübilt ja välimikult sarnast džörsi tõugu, mis on tuntud oma kõrge piima rasva- ja valgusisalduse poolest.

Kuna lääne-soome pullide kasutamise tulemusena saadud beeži värvusega nudi veis meeldis Eesti karjakasvatajatele, siis jätkus aktiivne aretustöö eelkõige lääne-soome tõu kasutamisega ning ka edasine aretustöö baseerus põhiliselt sissetoodud loomadel ja nende järglastel.

Sugulusaretuse vältimiseks on püütud leida lahendust äär hiri, viitsi ja punasekirju holsteini pullide kasutamisega, kuid soovitud tulemusi ei saadud. Seetõttu jätkati taas lääne-soome tõu kasutamist. 1990.aastal kasutati tõu aretuses taas Taani päritoluga džörsi tõugu pulle ning 90ndate teisel poolel võeti aretuses kasutusele rootsi maatõugu pullid.

Aretusloomade sihipärase valiku ning lääne-soome tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on endisest kohalikust aborigeensest veisest välja kujunenud tänapäevaks eesti maatõuna tuntud üldjuhul valkjaspunane (esineb ka teisi värvuseid) sarvedeta veis.

Veiste koguarv Eestis on aastate jooksul tunduvalt vähenenud ja kuigi eesti maatõugu lehmi on võrreldes teiste tõugudega arvuliselt vähem, pole tõug siiski oma osatähtsust kaotanud, vaid püsib kindlalt 0,4…0,5% piires kõigist Eesti veisetõugudest.

Eesti maatõugu veis on kantud Vabariigi Valitsuse 30.jaanuari 2001.a. määruses nr. 42 toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning FAO ohustatud tõugude nimekirja.

Loomapidajate andmeid puudutav info on lehelt eemaldatud.

Ajalugu
Piimatoodang
Publikatsioonid
Pildid
Failid:
Eesti maatõugu veiste säilitus-aretusprogramm

Web by OK Interactive