eesti raskeveohobune

Eesti raskeveohobune on tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel.

Esimesed ardennid imporditi Eestisse akadeemik A.F.Middendorffi algatusel 1862.a.l Belgiast ja paigutati Tori Hobusekasvandusse. Lisaks on ajaloo vältel tõu aretuses kasutatud ardenni hobuseid mitmetelt maadelt (Rootsi, Holland, Belgia). Ardenni tõugu hobused aklimatiseerusid Eesti kliimas hästi, nende järglased muutusid kohalikes looduslikes ning majanduslikes tingimustes konstitutsioonilt kuivemaks ja kergemaks, (sh. suurus märgatavalt ei vähenenud), ning moodustasid ristamisel kohaliku hobusega iseseisva tõurühma, mis erineb nii eksterjöörilt, jõudluselt kui ka konstitutsioonilt Belgia ja Rootsi ardennidest.

Esimese maailmasõja ajal tõuaretustöö soikus, kuid elavnes taas 1921. aastal, kui asutati Rakveres Ardenni Hobuste Tõuselts ja hobuseid hakati märkima tõuraamatusse.

Ardennide peamiseks levikualaks kujunesid Lääne- ja Ida-Eesti maakonnad. Peamiseks põhjuseks sellele on antud piirkonna lubjarikas mullastik, mis tagab liblikõieliste poolest rikkaliku taimestiku, mis omakorda sisaldab küllaldaselt kaltsiumi, fosforit ja valku varavalmiva raskeveohobuse normaalseks kasvamiseks, arenemiseks ja sigimiseks.

Eesti raskeveohobune on välimikult keskmise suurusega tüse ja madalajalgne põllumajandushobune. Pea on keskmine kuni suur ja sammuhobuse kohta üsna kuiv. Otsmik on suhteliselt lühike, nina pikk, kael lühike ja lihaseline, turi madal ja lai, selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavõitu. Rind on sügav ja lai, roided hästi kaardunud. Laudjas on iseloomulikult renjas ja luip ning suurte mõõtmetega, jalad on lühikesed, laia seisuga, suurte sõrgatsituttidega. Tõug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest. Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sõrgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedasarvelised kabjad.

Eesti raskeveohobused on rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Värvuselt jagunevad hobused järgmiselt: raudjad-58 %; kõrvid 36%, kimlid 4% ja mustad 2 %. Värvustest on suurenemas kõrbide hobuste osakaal.

Eesti raskeveohobused on füsioloogiliselt ja majanduslikult varavalmivad. Heades söötmistingimustes arenevad noorhobused kiiresti, kusjuures nende keskmine ööpäevane massi-iive on üle kilogrammi. Sageli saavad noorhobused täiskasvanuks juba enne kolme aastat. Sugulise kasutamise iga ulatub täkkudel 16... 18 ja märadel 14... 16 aastani. Eesti raskeveohobuse viljakus on madalam kui tori ja eesti tõul.

Eesti raskeveohobuse tõu tervislik seisund on hea. Hobuste keskmine eluiga ulatub normaalsete pidamistingimuste juures 22 …25 aastani ning hobuste eluea vähenemist viimastel aastatel ei ole tõestatud.

Põlvnemiselt ja tüübilt on eesti raskeveohobusega sarnane leedu raskeveohobune ja läti ardenn, kes on samuti aretatud belgia veohobuse ja kohaliku tõu ristamise teel.

Kuni 2008. aastani olid peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks aretuseesmärgi saavutamisel tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sugulastõugudena olid tõus lubatud kasutada rootsi ardenn, belgia ardenn, nõukogude raskeveohobune ja leedu raskeveohobune. Lisaks kasutati aastatel 2003…2005 eriprogrammi raames vladimiri raskeveo tõugu täkku VEZDEHOD.

Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud vaid puhasaretus. 

Loomapidajate andmeid puudutav info on lehelt eemaldatud.

Ajalugu
Publikatsioonid
Pildid

Web by OK Interactive