tori hobune (universaalne suund)

Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega, mis asutati 1856. a. Kasvanduse eesmärgiks seati esialgu kohaliku eesti hobuse parandamine, ning alles hiljem hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.

Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust puhtalt ja ristati araabia ning soome tõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega. Ka eesti hobuse ristamine ardennide ei andnud soovitud tulemusi. Tarbehobuste saamiseks hakati omavahel ristama mitmesuguseid importtõuge. Paremaid tulemusi andis Poolast ostetud ristandtäkk Hetman, keda kasutati kasvanduses sugutäkuna 1892 ... 1912 aastani. Hetman oli põllumajandushobuse tüüpi paraja suurusega (turjakõrgus 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm ja kämbla ümbermõõt 22,5 cm), madalajalgne, pika kere ja eriti pika laudjaga, suure jõudluse ja tugeva pärandamisvõimega. Hetman kujunes tori hobusetõu esiisaks ja esimese aretusliini rajajaks.

Tähtsat osa tori hobusetõu kujundamisel etendasid eesti, norfolgi traavli, idafriisi ja bretooni tõugu lobused. Viimaseid kasutati alates 1937. aastast tori hobuse kehamassi ja kompaktsuse suurendamiseks ning suguluspaarituse tagajärgede kõrvaldamiseks ja vältimiseks. Bretooni hobuste vere lisamine Hetmanist põlvnevatele liinidele suurendas tori hobuse kehamassi, kompaktsust, rinna mõõtmeid ja lihaste massi, kuid säilitas tema elava iseloomu ja hea liikuvuse.

Varasemal ajal jaotati tori hobused kahte tüüpi: tüsedaks (tõumärk TA) ja kergeks (tõumärk TB). Käesoleval ajal sellist vahet enam ei tehta. Tüübilt kujutab tori tõug endast keskmise suurusega, kuiva tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihastikuga ja tugeva luustikuga universaalset põllumajandushobust, keda kasutatakse edukalt põllu- ja transporttöödel. Alales 1973.a. hakati tori hobuse aretusel kasutama hannoveri tõugu eesmärgiga anda ühele osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et temaga saaks teha sporti ja ratsutada meelelahutuseks. Sama eesmärki taotleti tori hobuse ristamisel trakeeni tõuga.

Tori hobuse välimikku iseloomustavad järgmised omadused: pea on keskmise suurusega, laia otsmikuga, harvemini: nõgusa või kongninalise profiiliga. Kael on keskmise pikkusega, sirge, rind sügav ja lai. Turi ja selg on keskmise pikkusega, üsna laiad ja lihaselised, lanne lühike, lai, hästi lihastunud. Tühemik on väike, laudjas pikk, keskmise laiusega kuni lai ja lihaseline. Laudja kuju on tõule iseloomulikult ovaalne ja libajas, mõnel liinil ka renjas. Kõht on silinderjas, piht ja reied lihastega hästi kaetud. Jalad on tugeva ehitusega, hästi arenenud kõõlustega, liigesed laiad ja tugevad, kabjad keskmise suurusega ja tiheda vastupidava kabjasarvega. Välimiku puudustest täheldatakse ebakorrapärast jalgade ehitust, kitsast seisu, koond- ja harkvarbalisust, eetsirandmelisust, kooskandsust, pehmet sõrgatsit, mõnikord nõgusavõitu selga ja kitsast rinda. Kitsa jalgade seisuga kaasneb kitsas käik ja riivlus.

Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta on vähenõudlik ja kasutab hästi kohalikke söötasid. Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad. Tööl kasutatakse tõuhobuseid 20... 23 eluaastani. mitmekülgsed. Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus. Maksimaalse veojõu võistlustel on tori hobused näidanud head veotahet ja suurt veojõudu.

Tori hobuse, eriti tori universaalse hobuse (TUNH), aretuses kasutatakse vanu ja märadesse läinud liine. Tõu säilitamisel  omavad olulist tähtsust viimase kümne aasta jooksul märadesse läinud liinid: Halis 348 T, Hingstar 317 T, Lembo 1021 TA,  Tugev 575T, Uhke 573 TA ja Sammur 569 T.  Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T.

Tänapäeval aretatakse tõusiseselt kahte tüüpi hobust (tori universaalne hobune - TUNH ja tori ratsaspordihobune – TRSPH). Kehtiva säilitus-aretusprogrammi eesmärgiks on säilitada ja aretada tori tõugu hobuseid, kellel säiluksid eelkõige nii tõu tüübi kui ka põlvnemise ühtsus. 

Kuni 2008. aastani olid peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks aretuseesmärgi saavutamisel tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sisestavaks ristamiseks oli säilitus-aretusprogrammi alusel sugulastõugudest lubatud kasutada hannoveri, trakeeni, holšteini ja inglise täisverelise tõu tunnustatud täkke.

Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud vaid puhasaretus.  Sellega seoses lahutati põlvnemise alusel tori tõu säilitamist vajav osa, tori universaalsuund, siiani rohkem tõu täiustamisele suunatud olnud tori ratsaspordi suunast. Taas on kasutusele võetud erinevad tähised erinevate aretussuundade tähistamiseks: TA tori tõugu hobuste tõuraamatu universaalsuuna tähistamiseks ja TB tori tõugu hobuste tõuraamatu aretussuuna tähistamiseks. Ohustatud tõu staatus on sealjuures vaid tori tõugu hobuste universaalsuuna populatsioonil.

Loomapidajate andmeid puudutav info on lehelt eemaldatud. 

Ajalugu
Publikatsioonid
Pildid

Web by OK Interactive